Kontsertkoori lipp Foorum Koosseis Kroonika Repertuaar Kontaktandmed Hooaeg Kaarli kiriku kodulehekülg Proovid Tutvustus
 

KROONIKA
HOOAEG 2004-2005

Koori kroonik - Kadi Heinsalu

Laululaager Kehra koolimajas
12.-13. veebruar 2005
Autorid: Evelin Nigols, Kadi Heinsalu

Meie koori hiljuti lisandunud alt Ellen, kelle sünnikodu on Kanada, oli Kehras esimene kord. Vähemalt nii ta tunnistas, kui me ta kell kuus õhtul tühja raudteejaama sõidutasime, et ta saaks rongiga Tallinnasse sõita. Ta suhtus linnakesse rahulikult, tööstuslik maastik ja klassikalise linnailu puudumine ei näinud teda häirivat.

Oli päris krõbe ja korralik talveilm. Arvatavasti olid nii mõnedki meist Kehras esimene kord või vähemalt esimene kord üle pikkade aastate. Meie laululaager oli lahti löödud koolimajas, kolmekorruselises telliskividest majas, kool on kakskeelne, paberivabrikut akendest ei paistnud. Koolimaja ees oli pikk kortermaja ja selle all baar, kas ka linnakese tähtsamaid, ei tea. See avati laupäeval alles pärastlõunal ja sissepääs oli peidetud nurga taga – ega külastajaidki ei olnud.

Meie päralt oli suur roosat värvi jahedavõitu saal ja all keldris söökla vastavalt kellaaegadele.

Esimesel päeval oli väga ilus osavõtt, palju inimesi. Timmisime peamiselt selliseid laule nagu Sisaski Credo (esitamiseks Vabariigi aastapäeva jumalateenistusel), motetti „Herr, wenn ich nur dich habe” (meeldetuletuseks kevadiseks konkursipalaks) ja Heinrich Schütz'i „Ich bin ein rechter Weinstock”. Samuti ei jäänud kõrvale Machaut Missa.

Nalja sai ikka ka, nagu alati. Keeruka Missa kohta ütles Mikk ühel hetkel alistunult: teeks nii, et igaüks esitab oma partiid kordamööda. Taotleme 40 minutit esitamise aega lihtsalt! Ja lisas enesekindlalt, kui olime järgmisele noodileheküljele jõudnud: „See laul saab lõpuks luustiku lahutamatuks osaks –nii kaua harjutame!”

Kui läksime kaheksahäälse ja kahe kooriga lauldava moteti juurde, imestas Mikk: „Sisseastujaid on sedavõrd palju, et ei jõua oma järjekorda ära oodata. Hakka või järjekorranumbreid jagama! Tenoreid kutsun, aga kõik tulevad kaasa.”

Söögipausid olid omaette elamuseks, kuna saime koolipoisilikke maitseelamusi, ka tädid olid koolist laenatud. Peab ütlema, et tänapäeval toidetakse lapsi väga hästi, nuriseda ei saanud toidu üle.

Kehra laululaagrist jäi veel meelde, et oli meeldivalt palju tee- ja muid pause, harjutamine ära ei tapnud. Jõudis isegi ületee baari tassile kohvile. Ja Merike keerutas muudkui tantsu, suurel aulapõrandal – kelle aga kätte sai!

Kui päev õhtusse veeres ja esimese päeva proovid läbi said selekteerus meie kamp kaheks: koduigatsejad ja kohalejääjad. Koduigatsejad sõitsid oma soojadesse armsatesse kodudesse tuttu, kohalejääjate kamp aga valmistus öisteks vabaajaüritusteks. Asi algas koori T-särgi kavandite joonistamise work-shop’ga. Juhatus oli varunud suuri pabereid ja pliiatseid, ka saal ise oli piisavalt suur, et kõik lennukad ideed ära mahutada, mis peade kohal ringi vuhisesid!

Järgnesid kirglike emotsioonidega vürtsitatud uno-kaardimängud, mille juurest ei puudunud ka mõõdukas naps ja näks ja siis… õhtu nael – Eve Punderi poolt lavastatud draamaetendus ühes vaatuses.Publik oli puus, sest lõpuaplaus ja vilekoor panid seinad värisema.

Öötunde sisustas pantomiimi-mäng. Kaks võistkonda üritasid vastastikku teineteisele ära teha ilmvõimatute sõnade väljamõtlemisega, mida siis esitajad oma võistkonnale ette pidid mängima. Naerda sai nii, et tilgad püksis! Eriti ere etteaste oli Reimolt, kes pidi kehastama multifilmitegelasi Simpsoneid!

Uus päev oli juba ammugi koitnud, kui lõbus seltskond lõpuks ära kukkus ja Une-Mati tuli.

Ka järgmine päev oli töine ja tegus, kuigi read jäid võrreldes esimese päevaga hõredamaks.

Mõnel koduigatsejal ei läinudki see igatsus enam üle, et Kehrasse naasta. Sellegipoolest –Machaut Missa kaikus ja akende taga tugevnes torm. Siiski oli ilmataat meiega mestis, sest kojusõit toimus planeeritult ja tuisuvangi ei jäänud keegi!