Kontsertkoori lipp Foorum Koosseis Kroonika Repertuaar Kontaktandmed Hooaeg Kaarli kiriku kodulehekülg Proovid Tutvustus
 

KROONIKA
HOOAEG 2003-2004

Koori kroonik - Kadi Heinsalu

Laulupidu
3.-4. juuli 2004

Esimesel eelproovi päeval, neljapäeval 1. juulil, valitses Tallinnas Vihmajumal. Ta andis padusadu ja vähest kuiva taevast täpselt nii nagu ise tahtis. Eriti sallimatu näis ta olevat laste vastu, kuna valget vett kallas õhtul taevast alla just nende proovi ajal. Suured said vihmavarju sel ajal õlletelkidest. Kuid juba kutsus naishääl ruupori kaudu ka neid lavale ja vihma ajas ikka alla.
Kui päevasesse proovi oli tulnud vähe rahvast (pole enam ajad, kus inimesed laulupeo ajaks töölt lahti küsisid), siis õhtusele juba kogunes nii suur kogu rahvast, et laulukaar oli peaaegu täis, just ühendkooride ajal.
Dirigentide kõrval või taustal osutus kõigi lemmikuks Kristjan Järvi väike nelja-aastane poeg Luukas, kes väsimatult dirigeeris suure rahvamassi ees nii oma isa juhatatud laule, kui vanaisa juhatatud laule, kui kõige teiste juhatatud laule. Hiljem näitas aeg, et Luukas ei väsinud ka teises eelproovis ega kahel kontserdipäeval. Tema oli vaieldamatult selle peo lemmikdirigent nii teiste dirigentide kui kümnete tuhandete lauljate jaoks. Kahjuks ei jagunud talle peo lõpuks tammepärga, mistõttu väikemees solvus ja elas end välja, togides raevukalt oma väikeste rusikatega isale kingitud pärga.
Teine proovipäev oli esialgu ilma poolest täiesti talutav. Päike tuli päeval välja ja küttis õhu soojaks, sai isegi lühikeste varrukatega pluusides olla. Lõunasöögi järjekorrad olid tohutud, inimesi lasti söögiaeda jaokaupa ja kogu see koht oli üsna trööstitu. Kuid inimesed olid reipad ja rõõmsad ja supid (rassolnik, seljanka, hernesupp) väga maitsvad. Siiski keeras ilm õhtul vihmale ja õhtune peaproov möödus taas kilemantlite all.
Vihma kallas ka laulupeo esimese päeva hommikul. Ilm polnud seda nägugi, et paraneda tahaks. Keskpäeval hakkas raadio väljastama ärevaid rindeteateid: tantsupidu jääb ära, laulupeo rongkäik jääb ära. Õhtune kontsert siiski pidi toimuma. Tundus uskumatu, et rongkäik jääbki ära! Igatahes, kes tahtis, käis vabatahtlikult ka rongkäigus, kokku kolmandik laulupeolisi oli selles ikkagi osalenud, ja üldjuhid viisid laulupeotule niikuinii läbi liiklusele suletud rongkäigutee laulukaare alla.
Õnneks vihmasadu kella neljaks pärastlõunal lakkas ja kohati oli isegi valgeid pilvi märgata. Lauluväljak oli korraga rahvariideid täis ja kõik oli nagu peab. Meie rahvast kogunes ühel hetkel päris paljud kokku, vahetati kiirelt muljeid ja siis taas eraldi, sest aldid-tenorid läksid nagu ikka, lavale ühest küljest, ja sopranid-bassid, teisest.
Laululaval oli vahva, tunne tuli kohe peale. Hästi tuli kõik välja, eriti katkend ooperist Aida, usutavasti pole nii suur koor seda iial varem laulnud kui meie Eestis. Lugu läks kordamisele ja kibekiiresti välja laulda tulnud fraas “Au sul, Egiptuse sangar” tuli täitsa hästi välja.
Teine päev algas ilusa ilmaga, mis keeras jälle ära, kuid selle vahega, et pideva laussaju asemel sundis ilmataat inimesi rütmiliselt keepe selga ajama ja seljast ajama. Teine päev kulges kuidagi eriti ruttu, ka meie koor eriti ei trehvanudki, kuna igaüks tuli ka ise ajal.
Publikut oli murdu, nagu vanadel aegadel. Silma järgi isegi rohkem kui lauljad. Meie saime lavale päris lõpus, segakoorid olid viimased enne ühislaule. Meie koori eelmine peadirigent Heli Jürgenson juhatas Veljo Tormise laule ja kantaadi “Ilus oled Eesti” autori Rein Rannapi pruuni ülikonna selga olid kleebitud valged läbipaistvad tiivad – tal oli algamas kontsertturnee, kus ta oli kehastunud mesilaseks. Ühislauljaid oli tohutult, lapsed seisid otsapidi publikus, ja nagu arvata, enamik ühislaule läks kordusele. Millal tuli kustus, ei olnudki suure laulmise juures näha.
Hiljem kirjutasid lehed, et sel laulupeol oli 70 000-100 000 inimest, kokku kuulajaid ja lauljad. Täpse arvu selgitab ajalugu, ilmselt.