Kontsertkoori lipp Foorum Koosseis Kroonika Repertuaar Kontaktandmed Hooaeg Kaarli kiriku kodulehekülg Proovid Tutvustus
 

KROONIKA
HOOAEG 2001-2002

Koori kroonik - Kadi Heinsalu

Konsertkoori reis Inglismaale
12.-19. maini 2002

Inglismaa kinkis ilusa reisi

12.-19. maini 2002 olime Inglismaal, külas Londoni lähedase Beckenhami linnakese St George kirikukooril. Reis, mida olime oodanud aasta, õnnestus suurepäraselt.
Teele asusime emadepäeva hommikupoolikul Tallinna lennujaamast. Ilm oli imeilus: soe, päikeseline ja kuiv. Esimene lend läks Helsingisse ja sealt edasi pärast kahetunnist ootamist juba Londonisse. London võttis meid vastu sama päikeselise ilmaga. Vihm ja päike vaheldus seal siiski pidevalt nende päeva jooksul, mistõttu vihmavarjud olid vägagi hinnatud.

Meid sõidutati bussiga Hethrow lennujaamast Beckenhami väikelinna, mille piiridest oli raske aru saada, nii kokku oli see kasvanud teiste Londoni eeslinnadega. Seal oli natukene ootamist ja sebimist, ja juba tulid meid võõrustanud koori liikmed ja meid hakati paberite järgi “laiali hõikama”.
Meid võõrustanud St George kiriku koor oli käinud 2001. aasta mais Eestis kontsertreisil ja seepärast olid paljud selle koori lauljad meile tuttavad. Nende koori dirigendist Nagelist rääkimata. Olime pidanud vahva ühispeo Tallinna vanalinnas Shoti klubis ja laulnud koos Mozarti Kroonimismissat. Ometi ei olnud eelmisel aastal piisavalt võimalusi lähemalt tuttavaks saada, mida nüüd peredesse majutamine korvas. Osa Kaarli koorist sattus aga hoopis vabatahtlike juurde: toredad eakad daamid, kes küll ei laula, kuid teevad kiriku juures heategevuslikku tööd. Sel nädalal oli üks heategevuslik žest niisiis Eesti koorilauljate majutamine.
Järgmised seitse päeva välkusid mööda täis erinevaid sündmusi ja elamusi, nagu uni.
Kojusõidupäevaks olime andnud kaks kontserti tuhandeaastastes katedraalides, kaks kontserti väikestes maakirikutes ja esitanud koos St George kooriga Mozarti “Kroonimismissa”. Lisaks kontsert St George kirikus teisipäeval, 14. mai õhtul.

Vaba aega laialt ei olnud. Kontserdid algasid küll enamasti õhtusel ajal, kuid sõit kontserdipaika kestis teinekord paar tundi, arvestades tihedat liiklust Londoni ümbruses. Esinemisele aitas kahtlemata kaasa keskkond, kus laulsime.
Esimene jahmatus rabas juba teisel reisipäeval, kui buss sõidutas meid läbi uduse vihmasabina Rochesteri väikelinna, kus keset madalaid linnamaju kõrgus hiigelsuur, pea tuhandeaastane katedraal. Nii vanas ja suursuguses kirikus laulda oli uskumatu võimalus. Osalesime õhtusel Evensongil koos katedraali tütarlastekooriga, lauldes vaheldumisi ja kuulates vahepeal tütarlastekoori esituses anglikaani kiriku liturgia juurde kuuluvaid imeilusaid, mitmesalmilisi laule. Samasugune elevus tekkis Salisbury`s reedel, 16. mail, kus meil oli au üles astuda imeilusal kevadpäeval samuti tuhandeaastases katedraalis nii päevase kontserdiga kui osaleda Evensong`il koos kiriku poistekooriga. Salisburys saime ka natuke ringi uidata, kena väikelinna armsate väikeste majadega, romantiline ja rahulik.

Teise äärmuse moodustasid kaks maakirikut: Hever`i St Peters`i kirik ja Londoni lähedane Weald`i kirik. Hever`iga juhtus alguses äpardus: vandalismiakti tõttu ei liikunud rongid Londonist Beckenhami õiges graafikus ja pool koori ei jõudnud linnatuurilt Beckenhami, et kontserdile sõita. Dirigent Heli Jürgenson tegi lõpuks otsuse riskida poole koosseisuga, sest esinemine oli välja kuulutatud. Kui napilt enne kontserti algust kohale jõudsime, selgus, et kirik on nii tilluke, et kogu koori mahutamisega olekski olnud probleeme! Sättisime end kuidagi ära ja juba hakkaski rahvast kogunema. Pingutasime väga, et kuulama tulnud kohalikele vanapaaridele meeldida ja et meie hõrenenud read kuidagi tunda ei annaks. See vist läkski korda. Pärast kontserti, kui maitsesime koguduse kaetud lauakeselt küpsiseid ja rüüpasime veini, tekkis publiku ja meie vahel kiire kontakt, meid tänati siiralt ja see tänu oli vastastikune.
Sarnane meeleolu tekkis Weald`is, mis oli meie ärasõidu-eelne viimane kontsert. Imeilus kevadõhtu, väike armas kirik, maitsev õhtusöök, mida serveerisid kohalikud ja meid saatma tulnud Beckenhami koori liikmed – see kõik andis kooriliikmeile usutavasti sama palju tagasi kui lauluga välja pakuti. Kui ära minnes bussis istusime, seisis ja isegi marssis vasakul pool akna taga veel tükk aega üks inglise papi, ja lehvitas käes Briti leegioni lippu, mille ta teab kust oli välja tõmmanud. Tal olid ordenid pintsakurevääril ja paistis, et noorusaeg sõjatandril polnud tema vaimust veel kuhugi kadunud.
Ärasõidupäeva hommikul, pühapäeval 19. mail osalesime St George kirikus jumalateenistusel koos meid võõrustanud kooriga, lauldes Nageli juhatamisel kolme osa Mozarti “Kroonimismissast”. Kui aasta varem Kaarli kirikus olime kahe kooriga sama teost esitanud Piret Aidulo orelimängu saatel, nüüd saatis meid keelpillitrio. Missa laulmisel tekkinud tundeid on raske edasi anda, aga see oli ilus! Oli palju inimesi, oli ühe väikemehe ristimine. Saime osa armulauast.
Jumalateenistuse järel pidasid koorid korraliku ja lõbusa lahkumispeo kiriku lähedal koguduse majas, mis päädis kahe tolle päeva sünnipäevalapse, samuti Nageli ja Heli-Pireti auks lauldud tänulauludega. Ja lubadusega, et St George koor tuleb taas Eestisse, kõige hiljemalt 2004. aastal! Ühispilti tehti ka ohtralt.
Kuna Kaarli koori liikmed elasid peredes ja kodud asusid üksteisest eemal, siis ülejäänud osa ajast oli meie tegevus seotud pigem võõrustajate plaanidega, samuti käisime väiksemate gruppidena Londonis uitamas. Kui enne kontserte jälle omavahel kokku saime, vahetasime muljeid: kes oli kusagil käinud ja mida näinud. Mõnel pool tekkisid õhtuti spontaansed peod ja aiapeod. Mõni käis muusikali vaatamas, mõni öösel pubides või tantsimas.
Londonis sai käia põhimõtteliselt kolmel korral, kusjuures kolmapäeval 15. mail terve päeva, kuna kontserti sel päeval polnud. Metrooga sõita oli elamus, ja nagu ikka väikese riigi elanikele, haaras see tohutu rahvaste paabel, mis Londonis valitses. Küll oli veider, et me selles miljonilinnas juhuslikult paaril korral ka oma rahvaga kokku põrkasime!

Kooriliikmete muljeid Inglismaa reisist

Risto Pomerants
Minu jaoks oli ime Anu vaprus, kes pärast kõrget palavikku juba järgmisel päeval meiega koos vapralt mööda linna marssis ja üleüldse ei virisenud, vaid suutis meile Reimoga kogu reisiks sellise mõnusa naeru fiilingu sisendada-hea tuju saatis meid peaaegu alati. Veider ja ka üllatav oli võib olla koori sisekliima, mis eriti alguses tundus mitte päris soe olevat, häirisid mitmesugused tagaselja jutud ja minu arust kirikukoorile miitesobilik käitumine üksteise suhtes. Õnneks tundus hiljem kõik paremuse poole minevat, k.a. dirigendi suhtumine lauljatesse (eks vorm paranes pöördvõrdeliselt häälte kadumisega...) Kahju, et sellist üksmeelt on ikkagi suhteliselt vähe ja väga palju on erinevaid seltskondi, keda on tõesti raske midagi koos tegema panna. Ja pole nagu ka tahtmist kellelgi seda rohkem arendada. Ei viitsita isegi bussis koos laulda... Meelde jäid Salisbury katedraal, seal laulmine, samuti need kaunid külakirikud koos sooja vastuvõtuga, Vaatamisväärsustest-kohtadest oli Londoni planetaarium elamus, samuti akvaarium, Londoni pargid. Sündmustest jääb muidugi kõige eredamalt meelde häire rongiliikluses ja kellegi märguanne osale seltskonnast vajadusega suunduda teise rongi peale, mis ikkagi kohale jõudis. Ja muidugi pühapäevane Missa Beckenhamis. Midagi nii täiuslikku ning hinge minevat pole aastaid minuga juhtunud. Mina, Reimo, Anu elasime Nick (holas) Startup'i peres ( mina olin seal juba teist korda, seepärast midagi enam erilist ei tundunud). Eriline oli vast see, kui tihedalt see pere oli seotud Beckenhami kooriga. Pereisa läks kunagi sinna just muusika (NIGEL) pärast (vahetas kogudust), naine, Veronica töötab kohalikus Sidcup i koguduses ja haiglas (kaplanina), tütar Susannah aga on väljapaistev koorisolist (õpib muusikat nagu ta kaksikvend Christopher). Kolmas laps Emma sai mullu Tallinna reisilt omale sõbra (tenori solist kooris), kelle juures nüüd elab. Iga asja kohta on NICK võimeline mingi laulujupi esitama (millega ühineb ka pereema). Sealt ka see üldine muusikaarmastus. Peres on veel vanaemad, kes vaheldumisi majas elavad (üle 90 aasta vanad). Anu elas eraldi toas, meie Reimoga ühes toas, no problems. Pere osaleb väga tihedalt nii Beckenhami kiriku- kui koori töös. Külastati pea 100% Parasjagu toimunud kunstifestivali kontserte (võib olla ka pigem meie transportimise Pärast - käidi ju kahe autoga (et vajadusel ka Hannese kamp Sidcupi transportida, aga seda ei läinud peaaegu kunagi vaja...). Sõit kiriku juurde autoga ca 25 min. Minule läks nagu öeldudu hinge pühapäevane Missa Mozartiga. Ja ka reedene Heaveri kontsert meeldis. Imestasin aina, miks pole mul veel sellise kõva laulmise peale hääl ära läinud nagu tavaliselt, lisaks veel arstitädi Tiiu manitsused ja diagnoosid, mis hakkasid juba jalgealust nõrgendama, aga õnneks tulin kõigest välja tänu ümbruse positiivsele energiale. Mulle meeldib esinemine, kus kõik välja tuleb ja ka teised viitsivad musitseerida ja asjale keskenduda.

Evelin Nigols
Minu jaoks oli kõige veidram see kraanisüsteem, millest nad nii kiivalt loobuda ei taha! Alguses juurdlesin, et kuidas see ikka vee kokkuhoid saab olla, kui vannis käies pead nii pesemiseks kui loputamiseks vanni vett täis laskma, kuid nädalase jälgimise jooksul tegin huvitava avastuse - nad ei loputagi ennast peale vanni! Minu pererahvas igatahes mitte!
Kontsertidest oli meeldejäävaim Weald'I etteaste - vahest nagu laskunuks meie kohale inglitiivad, mis meid sõnu lseletamatu vaimsusega ühendasid!
Väga liigutav oli suurema osa kohatud inimeste sõbralikkus ja külalislahkus, milles ma ei tunnetanud võltsi viisakust ega "keep smiling'ut".


Jana Tali
Mind lummas metropol, valikute rohkus. Väga erutav oli näha tänaval kõrvuti käimas kasukas ja õlapaeltega pluusis inimest. Lummas anonüümsus, kus mõjusid on nii palju, et enam ei ole jälgitav, kust su ideed pärinevad.
Oma hariduse koha pealt olin "pöördes" Briti muuseumist, kus oleks vabalt saanud õpingute ajal käia ja silmaringi laiendada ja õpitut kinnistada, õppinuks ma Londonis.
Pererahva juures elamisest torkas silma silmakirjavaba konservatiivsus. Näiteks kui ma neile (tõesti) kogemata rääkisin mitte sündsa nalja, siis nad väga siiralt teatasid, et see ei olnud ju küll kena nali (mõni ajaviiteks konservatiivsust teesklev tegelane oleks selle peale naerda irvitanud). Kusjuures konservatiivsust üritatakse ameerikaliku mõtteviisi poolt pidevalt rünnata. Märkasin seda siis, kui mulle pakuti mõtlemise asemel raha maksta. Näiteks American Burgeris, kus eine maksis ca 20 penni rohkem kui samad komponendid eraldi ostes. Teiseks (ja see oli minumeeelst tipp) kui lugesin krõbuskite pakendilt, et "pärast paki avamist kerige kilekott kokku, et krõbuskid kokku ei kuivaks". (See sarnaneb nõuandega ühest USA teoloogia PhD jaoks kirjutatud käsiraamatu soovitusest, et kui te tahate aega kokku hoida, siis käige nädalas korra poes ja ostke korraga kõik vajalik).
...perekond Michael Woodfield ja Helen Franklin (naine Kreetalt, kuuekümneselti atraktiivne ja mees patsiga arvutifriik). Väga harmooniline perekonnamudel, mees pisut targem ja naine pisut ilusam. Nende harmooniline õhustik kandus üle ka mulle. Õhtuti olid meil sellised huvitavad ja harivad vestlused-filosofeerimised. Peab mainima, et nad olid väliskülalistega harjunud, põhjusel, et nad majutavad pidevalt lähedaloleva kooli vahetustudengeid. Seetõttu jäid mul ära ka mõtisklused hügieeni ja vee kokkuhoiu suhtest.
...esinemistest kõige kõige oli vist viimane, kus ka kohalikke vorstikesi pakuti ja eelviimane, kus osa inimesi Londonisse jäi. Ja kusagil eespool ka üks, sest siis avastasin, et Peep Sarapikul on päris ilus harmoonia oma laulus peidus.


Reet Parts
Mul oli mitu eredat hetke. Kõigepealt arhitektuuriga seotud: tohutu elamus oli esimest korda näha parlamendihooneid ja Westminster Abby't, Tower Bridge - hooneid, mida korduvalt telekas või piltidel nähtud. Esimest korda Thamesil olla oli ka erakordne - linn on jõelt vaadates ikka hoopis teistsugune - ja need lõputud sillad (kokku Londonis vist 20), mis ulatuvad silmapiiri taha.
Mind vapustas ka esimene pilk Salisbury katedraalile, mis kerkis tänava lõppedes ootamatult täies hiilguses meie ette.
Nautisin viibimist St.Paul Cathedrales - lihtsalt olla ja hingata seal, elada kaasa igatunnistele palvustele. Samasuguse tundega veetsin aega National Gallery's, kus vaatasin impressionistide töid. Nägin lähedalt palju Cezanne' töid ja see oli väga hea. Ta on mulle alati meeldinud, sest nii palju kirglikkust on tema töödes.
Olin ülimalt rahul, et elustusid klisheed, nagu vasakpoolne liiklus, eraldi kraanid, vihmasadu, kahekordsed bussid, pügatud muru pargis, piimaga tee jms.
Kaifisin take-away-cappucinot, mida ostsin Victoria Station´ist iga päev, kui Londonisse sõitsin või õhtul Beckenhami tagasi. Nautisin ka lihtsalt Londoni tänavapilti - rasside paljusust, trügimist, ummikuid, taksosid ja neid punaseid busse.
Eredana jäi meelde perenaine Margaret, olen tänulik, et meie kooselu klappis nii hästi; koorijuht Salisbury katedraalist oma vahetu esinemise poolest; pastor Wealdist, kes nii vaimustunud oli Eestist; Nigel oma terava pilgu ja omapärase dirigeerimisviisi poolest, aga ka kogu asja eest vastutajana; perekond, kelle juures elas Jana - nad olid väga sümpaatsed; Kadi ja Jana - hiigeltore tutvumine oma koor inimestega ja omamoodi läheduse leidmine, väga lõbus oli meil koos; õpetaja Beckenhami koorist - see suur ja karune mees, kes ometi oli nii südamlik;
Elasingi lesestunud vanadaami juures - Margaret Purkis (80 a, nägi välja 65) - tal on kaks poega, üks Prantsusmaal, teine Inglismaal ning kasutütar teisest abielust. Ta on töötanud sekretäriasjanduse õpetajana (ka kiirkiri nt). Margareti suur kirg on kunstihuvi, korraldas varem ekskursioone Euroopa galeriidesse. Pragu töötab vabatahtlikult Sommerset Museum's Londonis
Tal oli kolmetoaline korter, muuseas ka segistiga dushsh. Kodu oli kujundatud viktoriaanlikus stiilis, s.t palju igasugu pudi-padi - lilleline mööbel, kardinad, tuhanded tikitud padjakesed ja pildid seintel (üks neist kujutas olulisemaid sündmusi 200 aasta jooksul, see oli tõeline kunstiteos), palju fotosid perekonnast. Mina veel tahtsin kingituseks viia kadakapuust tehtud võinoa. Nähes esimesel õhtul, millise hoolitsuse ja peenusega on kaetud tema laud, loobusin oma mõttest ja kasutan seda nüüd ise. Mulle avaldas muljet selle naise lihtne ja väärikas elamisviis - kõik näis olevat läbimõeldud. Terrassil käis hommikuti ühes lillevaagnas suplemas kuldnokk, kui ei olnud sadanud, pani Margaret talle vett.
Margareti elu on täis erinevaid tegevusi - korraldab üritusi pensionäridele, osaleb ise. Ta on mõistuselt väga virge ja täis uudishimu elu vastu. Ta ütleb: inimesed maailmas peavad üksteisega kohtuma, et kogeda, kui sarnased me kõik oleme.
Kõige erilisem oli esinemine Salisbury katedraalis - seal tuli kõik justkui iseenesest. Nautisin muusika voogamist selles hiigelkirikus. Õhtupalvus oli samuti eriline - kuulata poistekoori laulmist (mulle väga meeldivad inglaste "hymnes") ja lasta pilgul rännata katedraali vitraazhidel.
Mulle meeldis ka esinemine Heveris, kus osa koorist küll puudus, kuid ülejäänud mobiliseerusid seda enam. Hea tunne jäi sellest kontserdist - koor oli nagu rohkem üheks saanud selleks ajaks, dirigendid hakkasid ka maha rahunema - oli tunda naudingut muusika esitamisest.
Kontsert Beckenhamis teisipäeva õhtul meeldis ka, sest seda kuulasid inimesed, kelle juures me elasime ning me esitasime eesti muusikat.

Kersti Jõemägi
Meeldejäävaim sündmus ilmselt on siiski Herne Hillis passimine, kui tegelikult pidime olema laulmas.
Vaatamisväärsuseid oli nii palju, neid mis näha jõudis ja neid mida ei jõudnudki.
Esialgu tundus suurimaks veidruseks valet pidi toimiv liiklus. Aga siiski oli veel üks üllatus- kraanid!!! 1 kuum ja 1 külm!!!???? Ma ei uskunud, et 21.sajandil midagi sellist leida võib. No ok, neil on oma mõõtühikute süsteem, millest keegi teine, peale nende endi aru ei saa, aga tehku oma kraanisüsteem korda. Elasime toredate noorte inimeste, Emma ja Jonathani juures. Jon mängib väga hästi klaverit, ta on töötanud varem ka organistina. Oma oskust demonstreeris ta meile oma tiibklaveril. Emma töötab õpetajana, mustlaste koolis. Igal õhtul oli ta päris läbi,sest töö on väga raske. Sellest annab tunnistust ka see seik, et kui tavakoolis saavad lapsed lõunat süüa, siis seal koolis pakutakse ka hommikusööki, et lapsed kooli tuleksid ja õhtusööki, selleks, et nad varem ära ei läheks.
Eelviimane kontsert jättis sügavaima elamuse, ma ei mäletagi, kus see toimus. Aga see oli nii armas. Viimast laulu oli väga raske laulda, sest pisarad kippusid silma, nagu hiljem selgus, ma ei olnud ses osas ainuke.